Jussi loodusrada
Jussi matkarada Kõrvemaal märts 2023
Jussi matkaraja valimise üks põhjus oli, et see rada ei olnud märgitud kui matka- ja suusarada- poleks tahtnud rajameistrite tööd rikkuda. Aga meie matkal ristusid teed nii suusatajate kui ka koertega puhkama tulnud matkajatega. Maastik kindlasti rada mööda suusatamist ei soosinud- suusateed viisid jälgede järgi üle järvede.
Kui Aegviidust tulles suurelt teelt maha sõitsime, jäi viimast lõiku, Koersilla teed, veel ca 6 km. Mets oli maaliline ja tee hästi hooldatud. Vastu sõitjatega tuli aegamisi teed jagada ja nägime ka väga viisakat noormeest mootorsaanil, kes oma tütarlast meie vastutulemisest aegsasti teavitas. Peale pööret jäid tee äärde kollase-mustakirjud postid, mis andsid teada, et liigume polügooni lähedal ja peame olema ettevaatlikud ja püsima määratud alal. Jussi loodusraja parklas oli päris mitu autot. Teadetahvlid ja tualett ka ilusti olemas. Vahetasime kuivad saapad jalga ja asusime teele. Ilm oli tuisune ja hämar- kuigi kell oli pool kaks keskpäeval. Lihtne arvutus ütles, et raja läbimiseks läheb max 3 tundi ja ise arvasime, et ega metsas ju ei tuiska- see tähendab, oleme enne pimedat ilusasti tagasi. Metsa oli mõnisada meetrit ja siis algas suur Jussi lagendik. Sellest lugesime alles pärast, et omalaadne kanarbikunõmm on tekkinud metsade vahele ajal kui Nõukogude armee kasutas seda sõjalisteks harjutusteks ja maa-ala kahjustasid mitmed tulekahjud. Tuisutuul härmatas mütsi alt väljas olevaid juukseid ning torkis nõelteravalt põske. Seda polnud aga aega üle tähtsustada, sest oluline oli rajal püsida. Rajamärgistust väga polnud, tuli jälgida kinnituisanud eesminejate jälgi. Tuli meelde meie Corfu Korission järve matk, kus ümber järve minemiseks tuli ületada kaardil tähistama liivane “kõrb”. Olime lugenud, et see on võimalik, aga sealgi püüdsime teerada ja eelmisi jälgi vaid aimata. Sellest retkest saab lugeda meie Corfu randade postitusest.
Jussi lagendik lõppes ilusa, tuulevaikse ja härmas metsa vahel. Aga nagu rajakirjelduses seisab on Jussi loodusrada vaheldusrikas. Kõrvemaa kuulsad oosid panid meid lumiseid ja kohati jäiseid mägesid vallutama- ikka ühest alla ja teisest ülesse. Kes talvistel matkaradadel käinud, see teab, et sellised kohad kipuvad libedaks kuluma. Kõige suurem ronimine lõppes Jussi lõkkekoha juures. Puhkekohtades olid seltskonnad ja sealt läksime tervitades ja head isu ning kena talveilma soovides edasi. Siin ristub tee Ikla- Oandu matkateega ja ühtib ca 5 km ulatuses. Saime turnida Metslaste saates nähtud trepil ja eks neid ronimisi tuli ikka ka veel. Päris suur osa rajast oli kõrgel seljandikul, kust kohati nägi päris kaugele üle metsa. Ja kuulis ka – polügooni laskeharjutused olid selgelt kuulda. Mõte liikus Nursipalule ja sealsete kohalike murele ning nagu ikka on paradoks see, et kusagil peavad needki rajatised asuma. Nii paberi- kui pärmivabrik, saekaatrid ja jäätmejaamad.
Jussi järved tervitasid meid paksu lumekatte ja vaikusega. Siltidelt lugesime järjest nimesid ja loodan, et kõik 6 said ka nähtud: Jussi Mustjärv, Jussi Väinjärv, Jussi Linajärv, Jussi Kõverjärv, Jussi Pikkjärv ja Jussi Suurjärv. Edasi tuli laia metsateed ja põlluäärt, natukene juba tuttavat lagendiku ja saigi rada algusega kokku ja ring peale. Natukene veel üle silla parklasse, kus rõõmsalt tervitas meid juba rajal kohatud suusaseltskond. Olime ise ka õnnelikud ja uhked, et esimestel tuisukilomeetritel alla ei andnud ja selle küllaltki sportliku matkaraja enne pimedat läbisime. Olime õhtuse sauna auga välja teeninud!
