Käravete mõis
Käravete mõis märts 2023
Tuuletuisusel laupäeval teeme Käravete mõisa peatuse. Esialgse info järgi teame vaid, et mõisahoone on kehvas seisus, aga põnev ja et võib kohtuda creepy vanahärraga. Meil ei olnud ühtegi paha plaani ja olime valmis oma kohalolu selgitama. Pargime teeotsale, igal pool on lumeväli ja teekohad eristamatud. Taamal on hulk kolhoosiaegseid kortermaju ja bussipeatus. Teeme hoone ümber tiiru. Jällegi jätame värskele tuisulumele esimesi jälgi. Maja tahaküljele jõudes selgub üllatusena, et seal on aiapoolne paraaduks koos vaatega iluaiale ja ojakesele. Trepp on lummetuisanud, kuid uks on praokil. Otsustame maja sees ringi vaadata. Pilt on nukker. Ruumid on tühjad ja põrandad prahised. Mõisaaegsed pottkividest küttekolded on viimseni lõhutud- kuna kivid on alles, siis on see vast hoopis abinõu tule tegemise vastu. Muidu nõukahõngulistes ruumides on mõisaaegseid detaile- ilusad sambad, mõned uksed- kõik muidugi 80.-ndate roheline ja pruun või mis värve tol ajal saada oli. On suure lavaga saaliruum, kassaluuk. Ruume on palju ja nende otstarve ebaselge. Hoone otsetesse on ehitatud puidust lisaruumid, mis on veel kõige kehvemas olukorras. Üks tervem trepp viib ülakorrusele, seal on lage katusealune pööninguruum.
Järgmisel hommikul, pärast majutuskoha maitsvat pardimunaomletti mõnuledes, loeme, mida mõisa kohta internetist leida on. Olime näinud mõisa peamaja ja sammastega aidahoonet ja noorperemehe maja. Kogu kompleksi kuulusid aga sammastikuga aidahoone, valitsejamaja, koertemaja, aednikumaja, küün, härjatall, viinavabrik, karjakastell ja vesiveski. Juba mõisate ajal on olnud kohal järjest uued peremehed. Nõukogude ajal oli mõisahoone kasutusel kultuurikeskusena: klubi, raamatukogu, kino. Mõned nopped.
Lehelt Eesti Giid: Käravete mõis (Kerrafer) rajati 17. saj esimesel poolel. Aegade jooksul on mõis vahetanud mitmeid omanikke. Viimased mõisnikud alates selle sajandi algusest on olnud V. Tiesenhausen (kes 1905.a. karistussalku majutas), v. Staal (kes jäi sõjas kadunuks) ja v. Benckendorff, kes müüs mõisa kaupmees Rumbergile 1919. a. Pärast sundvõõrandamist on tegemist Kärevete riigimõisaga (suurus 254 ha). Mõisa viimased omanikud Wrangelid hoolitsesid lisaks majanduslikule tegevusele ka hoonete ja nende lähema ümbruse eest. Eksootilise mulje jättis viinapuuväätidesse kasvanud värviliste klaasidega veranda. Praegusest tunduvalt suurema tiigi keskosas asuvale saarele viis valgete käsipuudega sild. Tiigil võis sõita kahe valgeks värvitud paadiga.
Wikipeedia loetleb mõisa omanikke kümmekond. Põnev on teada, et mõisaomanik kreisimarssal Gustav Diedrich von Rehbinderi peetakse teerajajaks rehepeksumasinate kasutusele võtmisel Eestis. Samuti alustas tema meriino lammaste kasvatust. Mõisahärra von Rehbinder pani aluse praeguse mõisahoone ehitusele. Eriti üllatav oli mõisa saatus peale Eesti taasiseseisvumist, jällegi lõik Wikipeediast: Pärast Eesti taasiseseisvumist omandas Ambla vald mõisaansambli kui peremehetu vara. Kõigepealt müüdi see vallasasjana 18. juulil 2002 enampakkumise võitnud Sandretto OÜ-le 450 000 krooniga. Sandretto OÜ asus kohe mõisaansamblit korrastama, kuid müüs 5. aprillil 2004 kinnistu 2 950 000 krooniga Admintoni osaühingule, kes müüs selle samal päeval aktsiaseltsile LTT 4 900 000 krooniga. LTT kuulub vendadele Toomas ja Tõnu Tõnistele. 2012. aasta juulis müüsid Tõnisted mõisa pool aastat tagasi loodud osaühingule Thunder-storm OÜle, mis kuulub kustutamishoiatusega S&F Legal Service’ile. S&F Legal Service’i omanik on äriregistrist kustutatud JBSF Legal. Kõik kolm asuvad samal aadressil ja nende kontaktisikuks on Kalev Sakjas. Häärber seisab praegu tühjalt ja laguneb.
