Kiidjärve – Taevaskoja matkarada
Kiidjärve -Taevaskoja matkarada
Juuli 2024
Kiidjärve külastuskeskuse juurest algav ja seal lõppev ringikujuline Kiidjärve matkarada kulgeb Ahja jõe kaunistel kallastel Taevaskojani ja tagasi. Õigemini küll Saesaare paisu sillalt üle minnes tuleb hakata teist kallast pidi tagasi sammuma. Ring kokku ca 12 km. Rada on tõsiste tõusude ja langustega ning soovitaks ise seda turnimist mitte vihmaperioodile planeerida.
Aga kõigest järgemööda. Kiidjärvet teab tänu suveetendustele nüüd küll iga eestlane. Teatripaigast veidi edasi on RMK Kiidjärve külastuskeskus– parkla, väike suveniiripood, võimalus soetada rajakaarte, kasutada tualetti ja hubastes ruumides tutvuda meie metsaelanikega. Hästi rõõmus ja värviderohke koht toreda teenindajaga. Saame soovituse alustada rada jõe vasakult kaldalt. See tähendab, et tuli sammuda üle silla ja keerata paremale metsa. Kiidjärve- Taevaskoja metsad on vanad põlispuudega metsad. Kuigi päev tõotas tulla tugevate soojakraadidega rändasid päikeseprillid pea kohe kotti ja sääsemürk seljakoti välitaskusse. Kõrvetava päikese kiired suurte puude alla ei ulatunud, kuid soe oli küll. Sportlikud tõusud panid kiirelt higistama, aga männimetsas oli õhku ning jõekallas pakkus imelisi vaateid. Nagu külastuskeskusest lubati oli rada väga hea tähistusega- järgisime siniseid mummukesi ja olime üsna ruttu juba jõetammil ehk tagasipöörde kohas. Istusime seenekestel, tegime lõuna ja pidasime aru. Ning otsustasime minna Taevaskoja poole edasi ja tutvuda Otteni matkaraja ja Viimse Reliikvia võttepaikadega.
Saesaares on jõelaev Lonny sadam. Lonny on sõitnud aastakümneid, kuid sel lõbusõidul ise käinud ei ole. Kuna lisaring Otteni rajal oli plaanis, siis tegime enda arvates ülihea backup plaani, et kui jõud lõppeb, siis sõidame Kiidjärvele Lonnyga, viimase väljumisega. Täpselt selleks ajaks ka rajalt tagasi jõudsime. Istusime kenasti laeva, aga mingil päris viimasel hetkel läksin ikkagi küsima, kas me saame Kiidjärvele. Selgus, et Lonny teeb oma tiiru Ahja jõel ja randub ainult selles sadamas. Ei tea, millest mul küll oli see mõte, et Kiidjärvele saab …. . Ühesõnaga laevasõit jäi ka seekord ära, sest meil olid oma viimased 6 km veel minna.
Kuigi kell ei olnud palju, siis pilviseks kiskuv õhtupoolik ja jõe päevase melu sadamasse kulgemine tekitasid ikkagi päris öö saabumise tunde. Metsaalune oli hämar, kanuusid veeti jõest kaldale, mändide all tossasid priimused ja jõe ääres saunakorstnad. Meie aga sammusime ja lehvitasime vahel Lonnyle kui jõe käänakute vahel trehvasime. Mets oli teistsugune. Ei olnud enam nii kõrge ja valge männimets, oli palju sipelgapesi ja vaarikavarsi. Sellel rajalõigul on üks imekena istumisekoht pingiga, kus puhata ja jõel kulgejaid vaadata- meiegi tegime kerge eine ja looduse imetlemise jaoks pausi. Nagu ka rajakirjeldus ütleb, on sel teel sees jõnks, et vältida eramaad. See ümbersuunamine viis kaldaäärest kaugemale metsa, mis oli kohati päris tõsine tihnik. Sõnajalad olid hiigelkõrged, millest ainult peanupp paisma jäi ja lapsepõlvest tuttav tunne oli metsvaarikavälu ja nõgeste kooslusest läbi pressides. Vabamalt hingata sai raiesmikul, mille kõrval kõrgus kena kaasik, siis keeras teerada jälle jõe äärde tagasi. Kiidjärve lähenedes läks rada kokku Roiupalu õpperajaga. Sel rajal on ägedad kännud joonistatud loomadega. Rajalõigule jääval suuremal mäkketõusul oli abiks köiest käsipuu.
Eestimaa loodus on vaheldusrikas. 12 km Kiidjärvelt Taevaskojani ja tagasi on metsane kulgemine mitte nii tasasel maal.
