Kokšu loodusrada
Kokšu järvede matkarada
Märts 2025
Kevade alguse puhul külastasime ka ühte piirilähedast matkarada Lätis. Päeva alustasime Valgast, raja alguseni tuli teha väikene 20 km pikkune autosõit. Suund oli Smiltene poole. Kokšu järve matkarada on hästi tähistatud ja keerleb ümber järvestiku. Heale tähistusele vaatamata tuli matk 4,5 km pikkune kuigi oli plaan teha pikim võimalik ring, mida näitas üle 7 km. Meie järgisime punaseid mummukesi. Kuna siin on ka rattarada, siis võimalik, et suur ring olekski jätnud meid autoga sõidetavale metsateele, mis oli raja ulatuses kogu aeg kusagil hoomatav.
Parkisime auto esimese lõkkeplatsi ehk Saldu järve juurde. Seal on ka kohe rajakaart olemas. Infotahvlid on ainult lätikeelsed- saime keelt harjutada lindude ja kalade lätikeelsete nimedega. Rada algaski mööda metsateed, kuid varsti näitas viit alla järve äärde ning edasi liikusime järve-äärsel jalgrajal. Rada pakub ilusaid vaateid järvele, liigub mõnusalt üles- alla ja on põnev jalutamine.
Kokšu matkaraja esimesel poolel on päris tihedalt ka lõkkekohti. Meie leitud rada tegi ringi ümber kahe järve – Saldu ja Dzilais. Tagasipöörde kohas oli tihedalt näha kobraste töö jälgi. Maha oli võetud värskelt suuri kaskesid. Tekkis küsimus, et kuidas nad nii suurte palkidega edasi toimetavad ja saime ka kohe vastuse- näha oli kopra palgijärkamistööd- hambajäljed olid mahamärkinud ca meetrised jupid. Kobrast ennast me ei kohanud. Ka karu õnneks mitte, kuigi karu kohta oli täitsa infotahvel olemas. Selle lähedal oli ka vastaskalda ainukene lõkkekoht. Grillplats oli suurem kui teised ja vaade avaram, lõkkekohas oli tualettruum. Lõkkepuid ega ruumi nende hoidmiseks me ei märganud, aga kuna tee oli kusagil lähedal, pole ilmselt probleem lõkkepuud ise kaasa võtta. Karude kohta loen ühest matkablogist, et karud on järve ääres julgelt toimetamas olnud ning kohalikes majapidamistes pahandust teinud. Sellele matkagrupile oli giid öelnud, et tegu on karudega, kes inimest ei karda ja teavad, kust leida toitu- nad on ilmselt poegadena inimeste juures kasvanud ja hiljem oma teed läinud.
Matkarada jõuab välja kruusateele, kus tuleb jalutada veidi alla kilomeetri. Auto juurde tagasi jõudes oli plaan lõunatada. Sellel piknikukohal oli aga kutsadega paarikene koeri jooksutamas. Ega siis midagi, kuna tee juba tuttav, liikusime siis autoga järgmise lõkkekoha juurde, kus kevadpäikese käes selga soojendades lõunat keetsime ja männimetsa värsket õhku kopsudesse ammutasime. Vaatamata kevadele algab siiski ju kohe töönädal ja argipäev.
Meie varasemast kevadisest matkamisest Lätis saab lugeda Randu Plavas postitusest.
