Lõhavere linnamägi ja Lembitu linnus
Lembitu linnus Lõhavere linnamäel
Märts 2025
Porise kevadilmaga matkapäeva päästja võib olla ka kergliiklustee. Kõva kate, puhtad jalad ja kindel siht. Ma ei tea kui palju on inimesi, kes juhtuvad liikuma Olustvere- Suure-Jaani vahelisele maanteele ja spontaanselt on otsustanud teeviida järgi teelt maha keerata ja Lembitu linnust külastada. Kohalikud teevad seda aeg-ajalt nagunii. Maanteeinfo näitab linnuse teeristilt täpselt 3 km Suure-Jaani ja 3 km Olustverre, suunaviita „Lõhavere linnamägi“ järgides olete kilomeetri pärast kohal. Motivatsioonisirge kruusatee viib RMK Lõhavere linnuse puhkealale.
RMK on rajanud metsaservale suure parkla- lõkkekohtade, piknikulaudade ja tualetiga. Infotahvlitelt on lugeda humoorikas lugu muinaseestlaste elu kohta linnuses. See on kõik uuema aja ehitis. Linnamägi on tõesti Lembitu aegadest ja kirjanduse järgi üks enamuuritud linnusekohti Eestis. Arvatakse, et Sakala maavanem Lembitu on esimene eestlane, keda mainitakse nimeliselt ajaloolistes dokumentides. Lembitu juhtis mitu korda Sakala malevate sõjakäike riialaste, liivlaste, latgalite ja pihkvalaste vastu. Ta langes 1217. aasta 21. septembril Madisepäeva lahingus.
Kõrge graniitkivist mälestusmärk Linnusemäest põhja pool on pilkupüüdev. Arheoloog Harri Moora soovitusel valiti mälestusmärgi asukohaks mitte linnamäe tipp, vaid selle jalam – monument monumendi otsa ei sobi. Kõrged sambad ja ladina- ning eestikeelne kulunud Läti Henriku kroonika kirjatekst metsalagendikul mõjuvad maagiliselt. Loen hiljem juurde, et selle monumendi, “Sakalamaa kaitsjatele 1217-1223”, autorid on arhitekt Ülo Stöör ja skulptor Renaldo Veeber. Arhitekti mõte oli, et “monument peab kõnelema ürgsest jõust ning seda väljendab kõige paremini mäekristall, mis kasvab tuhandeid aastaid ja sümboliseerib igavikku”. Kohalikud majandite juhid aitasid linnamäe võsast välja puhastamisel ja monumendi püstitamisel nii tööjõuga kui rahaliselt- selline rahvaalgatus sügaval nõukogude ajal! Monument avati madisepäeval, 21. septembril 1969. Veel on huvitav teada, et Viljandi linnaarhitekti Stööri algatusel on valminud Viljandis nii Paala järv kui ka “Ugala” teatrimaja – korraldati arhitektuurikonkurss ja just linnaarhitekti mõte oli, et Ugala valmiks individuaalprojektina ja punastest tellistest.
Ringivaadates leiate, et väike rajajupp läheb ka linnusmäest edasi metsa- seal vuliseb oja ja lebab sammaldunud ohvrikivi. Peale jalutuskäiku on soe tee väga mõnus võtta- ka kergliiklusteedel liigeldes jõuab põnevatesse paikadesse.
