Loosalu matkarada
Loosalu matkarada ja rabajärv
Mai 2024
Kindlasti on populaarsemad ringikujulised matkarajad- põnev avastamine kogu raja jooksul ja ei pea enam tuttavat teed kordama. Ka ise eelistame teha ringe. Vahel kui satume samale rajale uuesti, teeme ringi teistpidi ja raja tonaalsus muutubki. Meie jaoks nüüdseks läbitud radade TOP 5-s on kindel uus tulija, edasi-tagasi rada, Loosalu matkarada, jupike Oandu-Ikla matkateest. Tuli küll minna sinna ja tagasi, aga teekond oli põnev ja raba imeilus, nii et tüütuks see sammumine ei muutunudki.
Loosalu matkarajale läheme Paluküla poolt. Pargime risttee parklasse, suunaviidad annavad sihi kätte ja astuma hakkamegi. Kõigepealt on metsatee kõrges metsas, edasi paar vana talukohta nurmenuku aasade ja õites õunapuudega. Siis läheb rada juba kitsamaks ja jalgrada asendub kõrgemat sorti laudteega, ikka veel metsas. Ümbritseva roheluse järgi võiks arvata, et seda rajalõiku väga tihedalt ei kasutatata. Üks järsem pööre ja raba paistabki. Selleks ajaks on sammutud ca 3 km. Raba on täis muraka ja sookailu õisi, on lindude tegutsemise sädinat- aga samas on ka rabale omane vaikus ja rahu. Laudtee suundub otsustavalt raba sisemusse. Teed ääristavate laugaste kõrvale tekivad järvekesed, kuid selle teekonna pärl – Loosalu järv, veel ei paista.
Kui järv juba silmapiirile ilmub, siis nendidki fakti, et oled jõudmas Eesti suurima rabajärve kaldale. Kahtlust ei ole. Loosalu järv laiub 34,1 ha maa-alal, järve suurim sügavus on 5 m. Esimene järveäärne peatuspaik on suure puitterassiga, millelt viib järvevette redel. Ideaalne koht supluseks ja päikese käes kuivamiseks. Tume rabajärve vesi on sel soojal kevadkuul kenasti kuumust ammutanud. Sääsehordid jäid maha metsa- ainult päike, vaikus ja järve kerge lainetus. Meie liikusime edasi, sest kõike seda juba nauditi. Suure järve veeres saab käia veel kilomeetri, siis tuleb järgmine kaldaterrass ja ujumiskoht. Napsame selle endale ja laadime päikesepatareisid, peame lõunapikniku, ujutame ussi ja laseme vette tagasi uudistama tulnud ahvenapojad. Loosalu järves on ahvenat ja haugi ning tutvustav lause selle järve kalade kohta kõlab: “Loosalu järves elutsevad haugid ja ahvenad on mustad kui tondid ja turbamuda maitsega.”
Varbad on vees olnud, võileivad söödud, päikesest jahtutud, aga tehtud on ainult kolmandik meie plaanitud matkast. Hakkab kostuma ähvardavat kõuehäält ja taevas tõmbub tumedaks. Otsustame plaani mitte muuta ja sammume ikka edasi (mitte tagasi). Tagasiteele on end pakkinud ka matkajad järve vastaskaldalt. Liigume äikesele vastu- Vana- Kaiu poole. Laudrada- mets- piknikukoht ja kruusatee- tehtud. Kõu ei taha lõppeda, keeramegi kiirelt tagasiteele. On tõusnud tuul, ilm on pime. Ma ei ole kunagi olnud äikesega lagedal rabamaastikul. Jätame ära plaanitud teise puhkusepausi ja kõnnime päris kiirelt. Äike ei jäta järgi ja saame mõne piisa vihmagi. Õnneks oleme frondi piiril ning päris paanikani asi ei lähe- pelgan väga äikest ja tundmatu olukord hirmutab. Siiski jõuan veel sookailu nuusutada ja suuri pilvi imetleda. Jõudes tagasi juba Paluküla poolel metsa saab sügavamalt välja hingata. Väike vihmasabin jääbki rohkem põlispuudesse. 15,4 km – tehtud.
Palukülast maakonna ääremaal on saanud tubli, sportlik keskus. Suusamägi nagunii, nüüd ka discgolf, saunad, loomapark. Parklas kohviautomaat. Kehtna valla korrastatud õpperada. Tasub minna uurima. Ja kui jaksu, siis otsida üles see imeline Eesti rabajärvede uhkus- Loosalu järv.
