Taevaskoja-Otteni matkarada
Taevaskoja- Otteni matkarada “Viimse reliikvia” radadel
Juuli 2024
Taevaskoja liivapaljandid ja koopad kuuluvat 3 kõige külastatuma loodusliku turismiobjekti hulka Eestis. Võiks siis arvata, et iga eestlane on seda imekaunist kohta külastanud. Kui alustada Saesaare parklast, siis saab liikuda nii lapsevankri kui ratastooliga Suure ja Väikese Taevaskoja juurde kõrgeid liivakivist kaldaid vaatama. Ilusa ilmaga on muruplats Suure Taevaskoja ees mõnusat jõudeelu täis: kes peab tekil pikniku, kes kuulab klappidest muusikat ja naudib vaadet, kes teeb varbad vees pilte.
Juba RMK Kiidjärve külastuskeskuses soovitati Kiidjärve matkarajale minnes valida juurde ka Taevaskoja rajad kui jaksu on. Taevaskodade matkarada on 3 km pikk. Taevaskoja – Otteni rajaga lisandub kilomeeter. Meie kogu ring Kiirdjärvele ja tagasi tuli kokku 21 km, sellest saab lugeda meie positusest. Nii et, tegelikult ei tea- tundus rohkem kui 3+1 km.
Parkla poolt tuli järjest pühapäevariietes inimesi Saesaare tammi poole. Kes sõi jäätis, kes tuli Lonnyt piiluma, kes jalutas kohvikusse ja kes rajale paljandite poole. Esimeses rajalõigu sulandusime massi, möödusime Emalätte allikast ja läksime kõrgest taevatrepist üles- olimegi juba täiesti üksi metsas. Trepp on tõesti vägev, Krimulda tuleb meelde. Rada järgib jõe äärt ja liigume suure Taevaskoja peal. Metsas me teisi matkajaid ei kohta. Kusagil oleks pidanud olema kuulsate metsavandade Jaan Rootsi ja August Sabbe metsavenna punkri asukohta tähistav silt, aga sellest läksime märkamatult mööda. Ikka jõe kallast pidi edasi matkates jõuame Otteni ehk Siimu sillani. Tegemist siis „Viimse reliikvia” võttepaigaga, koht, kus Siim tõkestas küünlavankri jälitajate tee. Kui vana, 2 võlviga kivisild, üles pildistatud, otsustame varbad vette pista. Jõe vesi on kuumal päeval karastav. Jalad saame vette, aga suplus jääb ära, sest rahvast koguneb- kes tuleb sillalt lanti viskama, kes koera jalutama, jõelt tuleb sadamasse ka 2 kanuupaatkonda. Täidame Otteni vesiveski juures allikast joogipudelid ja uudistame natukene RMK Otteni üürimaja ümbrust. Edasi läheb rännak üle karjakopli ja olemegi tagasiteel. Eriti äge on Viimse reliikvia filmist tuttav kaarikutega kihutamise koht, see liivapaljand on punakas, hoopis teistsugune kui Taevaskoja kojad. Filmis nähtud teelõik on tegelikult ootamatult ülikitsas. Üllatusena on Gabrieli mänd tähistatud vaadatuna üle jõe vastaskalda kõrgendikule.
Rahvarohkeks kisub metsast välja astudes üsna järsku. Pühaliku auraga on Taevaskodasid ümbritsev loodus alati olnud. Tulge ja nautige- igal aastaajal ja igal kellaajal. Meie oleme sattunud jalutama ka suvisel hilisõhtul peale suvist kontsertelamust- iga kogemus on omal moel kordumatu.
