Albaania

Albaania päevakruiis Korfu september 2022

Albaania ehk kotkaste maa

Corful peatutes on lihtne ja ligidal külastada Albaania riiki. Üle mere viivad kiirlaevad ja praamid, graafik on tihe ja pakkujaid mitmed. Albaaniasse sõites väljud Euroopa Liidust, kuid seda saab teha mugavalt ka ID-kaardiga- vähemalt reisibüroo teenust kasutades. Meie tegime selle valiku- mitte ainult mugavusest. Esimesel korral kui plaanisime minna, selgus, et ei ole kindel kas hommikul laevad väljuvad kuna ööseks lubas äikest. Ostsime oma majutuse, Korina Apartmenti, perenaise reisibüroost sõidu Albaaniasse ja tagasi algusega apartmenti ukse eest. Me ei valinud pakutavat terve päeva kestvat Butrinti rahvuspargi ekskursiooni vaid otsustasime ise Saranda ja Albaaniaga tutvuda- lihtsalt pikem bussireis ei kõnetanud. Butrint ise on kindlasti vaatamist väärt koht- kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja ja kõige külastatavam vaatamisväärsus Albaanias. Sadamas õhtust laeva oodates tuli sealt tõesti kümneid busse…. . Meie otsus vastutus sõidukorralduse eest reisibüroole sokutada osutus mõistlikuks. Albaaniast tagasisõidu ajaks oli tõusnud merel torm, mida sadamas istudes isegi aimata polnud. Katamaraanide liiklus lõpetati ja inimesed suruti suhteliselt väsinud praamidele. Ülesõit Sarandast Corfu Towni kestis hommikuse 45 minuti asemel 1,5 tundi ja oli tormisele merele jõudes päris korralik katsumus. Loopiva laeva alumise reisjateruumi uksed suleti, et vesi salongi ei tuleks- lisaks niigi südant pahaks ajavale hüppamisele lisandus tappev palavus ja diislihais. No see sõit jääb kauaks meelde. Kuna jõudsime Corfu sadamasse palju hiljem plaanitust ja kaks laeva korraga koos kogu selle päeva kruiisitajatega, siis oli passikontrollis tõsine saba. Aga meie transfeer ootas kenasti ja viis meid vastu ööd Kavose koju.

Albaaniapoolne sadamalinn Sarande tervitas meid hommikul pilvisena. Peale meie oli ikka veel mõni inimene, kes bussi ümber ei istunud vaid kolama läks. Ja muidugi liigub laevaga ka kohalikke.  Olime siis väljaspool EU piire, mina lülitasin oma mobiili üldse välja ja kaarti vaatasime Rene MapsMe äppist- see eeldas muidugi eeltööd. 1,59 EUR välja ja 0,53 EUR sissetuleva kõne minut- nagu vanasti- aga üks päev levist päris väljas kulub ära ka. Tollipostist mööda jõudes haaras meid endasse taksomaffia, õnneks mitte just hullult agressiivsed taksojuhid, aga häirivalt pealetükkivad siiski. Sellest läbi murdnud olimegi linnatänavatel. Mis Saranda puhul silma jäi olid brändiriiete kauplused ja autopesulad ehk Lavazh- viimaseid oli tohutu palju. Tekkis kahtlus, et mis äri selle nimetuse taga küll aetakse- mõnes pesti isegi autot ka, aga maal kus pole vihma ja pori ega väga mingit rikkust … ei tea. Aga autosid näeb kahte sorti väga kalleid ja väga vanu. Ka rahvaga tundub sama lugu-  on väga vaeseid ja väga rikkaid inimesi. Kui olime üles leidnud ja üle vaadanud Apelsinikorjajate skulptuuri, sünagoogi varemed ja suure memoriaalpargi, võtsime ette pikema matka. Kolasime linna kaugemasse otsa, kus pidi olema üks vana kindlus. Tee viis eramajade vahele mäest üles- ikka päris püstloodis, ränk tõus. Möödusime mammist, kes rühkis üles, kaks suurt kilekotti baklažaanidega käe otsas. Oleksin tahtnud aidata, sest endalegi oli ülesminek raske, kuid Rene kontrollis olukorda ja pani mind mõistma, et kui hakata mammilt kotte kangutama, siis peab ta meid ilmselt varasteks ja saame veel külavahel tappa ka. No ja tal oli seal igas aiaväravas rääkimist ka- aga muidu vudis ikka päris kiirelt ja pealtnäha hingeldamata- mida ei saanud meie kohta öelda. Kindlust me ei leidnud- aga saime ilusa pildi all olevast mošeest ja ilusaid vaateid mägedele. Peab ütlema ka seda, et natukene oli kõhe ka- ega väga ei teadnud sellest riigist ja rahvast, mehed näevad päris ohtlikud välja ……. Igal juhul me julgenud pikemalt sihitult kolada ja läksime alllinna tagasi. Sarandas on väga ilus ja kaasaegne rannapromenaad- lõbusõidulaevad, söögi- ja joogikohad. Süüa soovitas perenaine Dina meil Albaanias kindlasti, et väga hea ja soodne. Kuna hommik oli olnud suhteliselt varane, siis lõunatasime ka varakult- restoranid alles avasid oma uksi. Ma olin linnas näinud mitmel pool silte, et lihapallid a´la 10 tk niipalju jne. Küsisin teenindajalt, mis nendega on ja selgus, et neid võib rahvusroaks nimetada küll- niiet minu valik olid lihapallid ja Renel kaheksajalg. Mõlemad praed olid imemaitsvad. Me ei murra truudust kümnetele Gyrostele, kui ütleme, et Albaanias saime selle reisi parima restoranitoidu maitseelamuse. Lõuna hind tuli mõistlik ja kurss arvutati soliidselt ning maksime Eurodes. Albaania rahaühik on ALL ehk Lekkid 1 EUR = ca 115 Lekki- 1500 -1900  Lekki oli selline keskmine promenaadi korraliku prae hind. Pealelõuna oli päikseline, kauplused pidasid siestat- meie jalutasime ja nautisime päeva. Vahetuid muljeid päeva lõppedes saab lugeda siit.

Albaania kohta internetist juurde lugedes võib öelda järgmist : Albaania on Ema Teresa sünnikoht. Rahvastik on 82 % albaanlased, veidi on kreeklasi ja väike protsent teisi rahvusgruppe- kõige homogeensem riik Euroopas. Kuigi ainult neljandik maast on haritav töötab üle poole rahvastikust põllumajanduses. Peamised põllukultuurid, mida kasvatatakse on nisu, mais, suhkrupeet ja arbuusid. Kasvatatakse ka õunu, ploome, viinamarju, kreeka pähkleid ja kastaneid. Lõuna pool rannikul ka tsitrusvilju, viigimarju ja oliive – piirkondades, kus on piisavalt niiskust. Peamised kariloomad on lambad, kitsed, veised ja sead. Riigi ajalugu on olnud pikk, sõjarohke ja keeruline Ottomani aegadest saadik. 1992 sai seal otsa kommunistlik võim, alates 2009 on Albaania NATO ja Aliansi liige, alates 2014 EL kandidaatriik. Ringiliikumiseks soovitatakse busse, rongivõrk on vana ja ebakindel. Paar hoiatust ka: autoõnnetuste rohkusega on riik Euroopa esimeste hulgas ning Kosovo piiri ääres matkates peab arvestama mitte väga ammu toimunud sõjaga (maamiinide oht radadelt välja minnes).