Lefkimmi

Corfu sadamalinn Lefkimmi september 2022

Lefkimmi linnast Corful tahaksin eraldi kirjutada. Meie jaoks Kavosel elades oli Lefkimmi lähim suurim linn. Kaubanduskeskused ja sadam. Sadamast saab mandri Kreekasse ja näiteks paljukiidetud maailmaimet vaatama- Meteora kloostreid. Lefkimmi on Corfu saarel suuruselt teine linn. 5000 kohalikku elanikku. Ei ole suuri hotelle ja turistindust- autentne Korfu saareelu. Lefkimmist sõitsime läbi pea iga kord Greenbussi kasutades- ja see oli bussijuhtide masterklass- kitsad tänavad, paljud andekalt pargitud autod. Ühel hommikul oma päevatuurile sõites olime tunnistajaks väikeauto “kõrvaldamisele”, sest buss ei mahtunud pöörama ja oi seda filmimist ja turistide elevust. Igapäevaselt oli naljakas bussipeatus otse jõesillal ja üks kohvikutänava pööre, kus buss müksas igal sõidul rippuvat tänavalaternat.  Kooslus- traditsiooniline vanalinn ja moodsad reisibussid.

Lefkimmiga tegime lähemalt tutvust oma esimesel palgatööst vabal Korfu päeval. Jalutuskäik Kavosest oli 7 km. Päev oli põrgukuum ja teel polnud väga kusagilt varju otsida. Jalad ja sandaalid said ka alles tõsisemalt omavahel tuttavaks, aga õnneks jätkus plaastreid. Teeäärde jäid mitmed majutuskohad ja rannaalad, kuid üldmulje oli üsna trööstitud. Ilmselt olid vahepealsed Covidi aastad teinud laastamistööd – tuul ulus ja praht lendles basseinide vahel, piljardilauad hakkasid rohtu kasvama… pilt oli nukker. Lefkimmi linna jõudes oli majade vahel päris palju mäest üles alla keerutamist, aga kaart juhatas kenasti kesklinna promenaadile jõe äärde, kus tegime esimese hingamispeatuse baaris La Veranda. Lauda toodi kohe küsimata vett. Meie tellitud õlledele lisandus ka krõpsukauss ja kohe ka ämbrikeses arve. Ainult Lefkimmi linnas nägime neid kahte kommet- krõpsud tellitud õllede juurde ja arve kohe lauda- kui tellisid miskit lisaks, siis lisati ämbrisse järgmine tšekk. Lahkumisel läksid oma tšekkidega leti juurde ja arveldasid. Loogiline, mugav, lihtne. Kui olime veidi lõõtsutanud, uue linna õhku hinganud ja jõge vaadanud, otsustasime külastada kohalikku Bouka randa. Sinna oli küll paar kilomeetrit jõeäärt pidi jalutamist, aga meile sobis. See jalutamine oli mõnus- ühel käel jõgi paadisildadega, teisel oliiviaiad. Oli varju, liiklus pea olematu. Rannamuljed olid samuti väga positiivsed. Tundus, et see oli pigem kohalike rand, kreeka prouad istusid kübarad peas kaelani vees, härrad puhusid isekeskis tavernas juttu. Hästi mõnus liiv, vaade mandrile, lained ….. seda randa plaanime edaspidi korduvalt külastada. … kui meie Corfu unistus tõelisuseks saab. Tagasijalutamine peale jahutavat suplust oli puhas rõõm. Lefkimmis tagasi, jalutasime läbi linna, pildistasime kirikuid, tiirutasime kitsastel tänavatel ja tegime veel ühe jahutava õllepeatuse. Nagu plaan ette nägi lõpetasime päeva Lidli külastusega ja peale seiklusi õige koha bussiootamiseks leidnud, saimegi Greenbussiga õhtuks oma Kavose koju tagasi. Läbitud oli 14 km, olime saanud esimese korraliku päikesedoosi- ja ma läksin ostsin järgmisel hommikul omale elu esimese kübara- nagu prouadel Bouka rannas.