Seget Donij
Seget Donij- meie Horvaatia puhkusekodu
August 2023
Seget Donij oli juhus- tagantjärele tarkusega väga õnnelik juhus. Puhkust planeerides ehmatas meid esiteks majutuskohtade hinnatase- olime oodanud väheke soodsamaid pakkumisi, aga eelarve tuli ümber mõelda. 2023 aasta algus tõi Horvaatiale Euro ja Shengeni …. ning hinnatõusu- samuti saime puhkuse augustis kui Euroopa siseturist puhkab. Aga otsinguid jätkasime, küll hinnataseme madalamas kolmandikus. Otsustasime puhkuse veeta Dalmaatsia ranniku erinevates osades. Esimene pool siis Spliti lähedal ehk üleval pool, et külastada rahvusparke ja teine osa puhkusest siis mööda rannikut allpool- valituks sai piraatide pealinn Omiš- linnakesest ja meie sealsest elust loe Omišist rääkivast positituses.
Ühesõnaga Spliti kui suurlinna välistasime kohe, Trogiri toob lennuk ja sealt saigi edasi otsitud. Kuna liigume vabalt kilomeetreid jala ja muid nõudmisi kui mere lähedus meil polnud, sattusime Seget Donjis sobiva majutuse peale. Kohalejõudes olime positiivselt üllatunud. Apartment Ševo oli tubli 2-toaline, suure rõduga korter vaiksel kõrvaltänaval. Vaatega mere ning tõusvate ja lahkuvate lennukite poole. Lennukite vaatamisest saigi meil kaardimängu kõrval õhtuistumiste saatja. Samuti olid päevad sisustatud tsikaadide kisakoori ja õhtud sirtsude kontrolliga. Ka hommikud, sest need kohalikud skakavacid kippusid tuppa ronima ja hommikul korralikult ehmatama.
Meie kodurannaks sai kohaliku kämpingu rand. Natukene peale Trogiri algab õhtuti valgustatud rannapromenaad, mis on kilomeetrite pikkune ja mida mööda on mõnus jalutamine peaaegu Seget Vranijca külani välja. Promenaadi ääristavad hotellid ja apartemendid, põnevad rannad ja mõned söögikohad. Meri läheb kõigis randades kiiresti sügavaks. Meie kodurand oli killustikukivine, üldse soovitaks Horvaatias rannajalanõusid kasutada. Augustikuine vesi oli rammestavalt soe- puhas ja läbipaistev- mõnulesime selles ikka tunde.
Seget Donijst Trogiri poole jalutades jäävad teele 2 pagarikoda ja mõned väikesed superamarketid. On mõnus Barba restoran, kus meiegi korra enne kodumäge jahutust otsisime. Linna poole edasi tuleb kohvikuid veel. Hetkel ehitatakse Trogiri linna servas kõnniteed, mis tähendab, et mingi lõik on päris tülikas autodevahel voorimine. Ülekäiguradasid tundub olevat kahte sorti- valged ja kollased – viimased vähe tõsisemad, sest nendelt on tõenäolisem üle saada. Üldiselt väga teed andma ei kiputa. Meie kasutasime viimastel päevadel veetaksot, mis on mõnus viis saada külakesest Trogiri linna ja tagasi. Kohvritega oli see eriti mugav.
Seget Donijs sõime kahes söögikohas- ja juhtus nii, et mõlemas meie viimasel päeval enne Segetist lahkumist. Peale linnatuuri lõunatasime restoranis “Buta” sadama lähedal, kus oli väga maitsev kaheksajala salat ning hästi mõnus pärastlõunane siesta vibe. Viimasele õhtuöögile Segetis läksime lähimasse, karavnikämpingu restorani “Sučana Dalmacija”. See oli super mõnus õhtu! Tellisime lihavaagna kahele (30.- EUR) ning saime sellest kõhu silmini täispugida. Kõrvale juba traditsiooniline jääkülm Radler. Üllatusena maja poolt väikene magus liköörinaps. Tegus noor kelner ja rahulik atmosfäär. Ahjaa, üks skakavac oli ka, kes kiusas meid ja kelnerit- aga nendega tuli lihtsalt harjuda.
Seget Donij oli kodune puhkusekoht, kus kõik hubaseks olemiseks olemas. Sobib rohkem rahulikuks nautimiseks- paari päevaga olete nagu koduküla elanikud.
