Sõõriksoo loodusrada
Sõõriksoo matkarada märts 2023
Meie matkapäeva plaan oli läbida üks lühike ja üks pikem rada. Lühemaks rajaks sai valitud Sõõriksoo matkarada, mille algus oli täpselt Kõrvemaa südames Aegviidus. Mitmeski blogipostituses olime märganud infot Sõõriksoo kohta. Auto parkisimegi Aegviidu raudteejaama ja sealt üle tee näitab Aegviidu külastuskeskust. Külastuskeskus ise on avatud tööpäevadel ja maja ümbrus oli mattunud värskelt sadanud lumme, kuid külastuskeskuse parklast pääseb rajale. Rada on ringikujuline ja soovitan seda läbida päripäeva. Miks? See oli meile rajale jõudes üllatuseks- päkapikud. Päkapikud annavad suuna päripäeva käiale ja juhatavad laialt laudrajalt rabasse mitmete huvipunktide juurde. Saab näha nii lindude kui loomade söögimaju ja pidada pikniku karu seltsis. Kohtudes karuga on soovitus proovida liitreaalsust. Äpi abil on võimalik võluda karupoeg selja taha männi otsa ronima või emakaru pojaga jalutama- täpselt sellele samale lumisele rabamaastikule, kus ise päeva naudid. Päkapikurada on 1,3 km pikk ning avatud jaanuari lõpuni ja kutsub lapsi loodusmängule. Mängus saab osaleda nii pliiats- paber käes kui nutitelefoni abil.
Sõõriksoo loodusrada ise on täies ulatuses lai laudrada, mis läbitav nii ratastooli kui ka lapsevankriga. Tore leid meie laupäevase reisi jalasirutuseks ja soojenduseks enne põhirada, milleks valisime Jussi loodusraja. Jussi raja muljed leiad meie postitusest.
Küsimusele, miks Sõõriksoo on triibuline leiab vastuse ajakirja “Eesti Mets” 2004 numbrist, kus Sõõriksoo matkatee rajamise lugu kirjas. Ajakiri kirjutab:”Tiina Paltser loodusmajast leidis Aegviidu aja- ja koduloolisi materjale uurides, et 20. sajandi alguses asus Sõõriksool Lehtse parunile kuulunud turbatööstus, mis tol ajal oli Eesti suurim. Nüüd taipasime, miks raba nägi aerofotol nii kummaliselt triibuline välja.
Saja aasta eest ei toodetud turvast masinatega laiadelt freesturbaväljadelt nagu tänapäeval. Tükk- ehk pätsturba lõikamine käis otsast lõpuni käsitsi. Madalamates kohtades, kust turvas on välja kaevatud (aerofotol paistavad need heleroheliste või sinakasroheliste triipudena), on rabataimestik täielikult taastunud. Siin kasvab turbasambla- ja karusamblavaip, punetavad jõhvikad, tupp-villpea mättad vahelduvad küüvitsa ja rabamurakaga. Aerofotol tumerohelistena paistvad triibud on alad, kust turvast ei võetud: endised kokkuveoteed ja rabapeenrad, millele turbapätsid pärast lõikamist kuivama laoti. Turbaaukudest tunduvalt kõrgematena on need ribad kaetud kanarbiku, sookailu ja kukemarjapuhmastega, ent kohati nii kuivad, et siin kasvavad põdra- ja porosamblikud nagu nõmmemännikus. Kõrgemad ribad on ühtlasi metsasemad, paiguti leidub neil üksikuid vanemaid rabamände.”
Rada läbitud ja karudega tutvutud teeme kerge lõunapausi. Kasutame tuulevarjuks külastuskeskuse grillmaja. Keedame teed, teeme sooja kartulipudru ja koos hommikul valmistatud võileibadega saame kenasti jõudu kogutud. Aitäh kallis kolleeg väga maitsva põdravorsti eest, kulus jõuvarude täiendamiseks ära. Tuisust märtsiilma trotsides liigume edasi Kõrvemaa südamesse.